Vanasti oli kolm tseremooniat: kirstu panek õhtul enne matuseid, matusetalitus järgmisel päeval ning viimane hüvastijätutseremoonia kalmistul. Nüüdsel kiirel ajal toimub enamasti üks – matusetalitus koos hüvastijätmisega ja ärasaatmisega.
Ärasaatmine ei pea ilmtingimata olema kurb ja sünge, vaid üha enam on need rõõmsamates ja soojemates toonides, kus pühitsetakse lahkunu elu, tänatakse olemise eest ning meenutatakse hea sõnaga. Nii on kergem lahkunul kui ka leinajatel.
Matusetalitus ehk ärasaatmine
Vanal ajal tegeles matusekorraldusega perekond, kogukond või kirik. Tänasel päeval tegelevad sellega peamiselt matusebürood. Ilmaliku matusetalituse viib läbi matusetalitaja ehk kõneleja leinasaalis või kabelis. Pärnu krematoorium korraldab ilmalikke matusetalitusi ning pakub kõiki vajalikke teenuseid selle läbiviimiseks. Kui välismaal elavatel lähedastel ei õnnestu nii ruttu ärasaatmisele tulla, saame korraldada ka privaatse veebiülekande nii ärasaatmistseremooniast kui tuhastamisest. Kui lahkunud oli ristitud ning soovis kiriklikku ärasaatmist, on tal õigus seda saada. Kiriklik ärasaatmine toimub tavaliselt kas kodus, kirikus, kabelis või haual. Aitame leida sobiva kirikuõpetaja ning pakume vajalikke teenuseid kirikliku ärasaatmise korraldamiseks. Peale ärasaatmistseremooniat lahkunu kas maetakse või tuhastatakse.
Tuhastamine ja urnimatus
Krematsioon ehk tuhastamine ehk põletusmatus on tavapärane olnud Eestis juba muinasajast alates – hauamatused tulid meile alles koos ristiusuga 11.-12. sajandil. Tuhastamine toimub krematooriumis vastavas ahjus 1 000°C temperatuuri juures, mille tulemusena jääb kehast alles 2-2,5 kg tuhka. Tuha kogus sõltub mitte niivõrd kehakaalust, kui luumassist. Korraga pannakse ja mahub ahju vaid üks lahkunu, seega pole ohtu, et tuhk kellegi teise omaga segamini läheb. Tuhastamine keskkonnasõbralikum ja perekonna väikesele matmisplatsile mahub urn paremini. Urni saab vajadusel välismaale transportida ning urnimatust saab pikemalt ette planeerida – nii saavad osaleda ka välismaal elavad lähedased, kellel ärasaatmise ajaks nii ruttu tulla ei õnnestunud. Urnimatus toimub tavaliselt peale lahkunu ärasaatmist ja tuhastamist. See on kõige viimane hüvastijätt. Urn maetakse kas kalmistule või puistatakse tuhk sobivasse kohta. Paljud, eriti need, kellel järeltulijad Eestist lahkunud, ei taha näiteks, et nende lähedastel oleks kohustus hauaplatsi hooldada. Kui urni soovitakse matta alles kevadel, on urni teatud tingimustel võimalik hoiustada seni krematooriumis. Urni mälestusesemena kodus hoidmine ei ole kõige parem mõte. Samuti urni matmine koduaeda – võib-olla tahate kodu kunagi müüa ja uued elanikud ei soovi koduaeda kalmistut. Surnute koht on ikkagi surnuaial. Võimalik on siiski mälestusena hoida pisemaid mälestusesemeid pisikese koguse tuhaga. Küsi võimalusi Pärnu Krematooriumist.
Hauamatus
Kirstuga hauamatus tuli Eestisse koos ristiusuga ning oli enamlevinuim matmisviis kuni käesoleva ajani. Lahkunu maetakse koos kirstuga peale ärasaatmistseremooniat vastavalt traditsioonidele. Eestlased on harjunud lahkunule järele viskama ka kolm peotäit liiva.
Matuste hind
Iga matus on unikaalne ning kulud matustele sõltuvad tehtavatest valikutest. Matuseid korraldades saab valida erineva hinnatasemega teenuste vahel – tuhastamine või hauamatus, rendikirst või täispuitkirst, lilleõied või suursugused seaded. Oleme loonud ka erineva hinnatasemega paketid, et kurb sündmus oleks võimalikult taskukohane. Baaspakettidele saab soovi korral juurde lisada muid vajalikke teenuseid ja tooteid. Vaata hindu hinnakirja alt.
Matusetoetus
250-eurost riiklikku matusetoetust makstakse matusetoetuse taotlemise kuul või sellele eelnenud aasta jooksul vähemalt ühel korral. Toetus on mõeldud matuste korraldamisega seotud kulude katmiseks (lahkunu transport, tuhastamine või matmine ning leinatalitusega seotud kulud). Matusetoetust saab juhul, kui esitate avalduse toetuse saamiseks kuue kuu jooksul alates inimese surmapäevast või surmast teadasaamise päevast. Matusetoetuse taotlemise avalduse vormi leiab Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt. Avaldus tuleb esitada lahkunu elukohajärgsele omavalitsusele.